Varasest mitmekeelsusest ja keeleõppe metoodikast
 |
Kakskeelsuse/mitmekeelsuse mõiste
Kakskeelsest või mitmekeelsest haridusest rääkides peame alustama kakskeelsuse mõiste selgitamisega. Kakskeelsus/mitmekeelsuse mõiste jaguneb kõigepealt kolmeks valdkonnaks sõltuvalt sellest, missuguses kontekstis kakskeelsust vaadeldakse: (1) individuaalne kaks-/mitmekeelsus (2) sotsiaalnekaks-/mitmekeelsus; (3) kaks-/mitmekeelsus kui hariduslik eesmärk. Individuaalse kakskeelsuse määratlemine on siiani olnud kõige rohkem segadust tekitav, kuna individuaalset kakskeelsust kiputakse vaatlema üksnes kui hariduslikku eesmärki. Kakskeelse inimese määratlemisel on tänapäeval võetud aluseks ühelt poolt funktsionaalse kakskeelsuse mõiste ja teisalt pädevused (François Grosjean, Joshua Fishman, Tove Skutnabb-Kangas, Bernard Spolsky, Colin Baker). Funktsionaalne kakskeelne on isik, kes kasutab või on võimeline kasutama kahte keelt vastavalt vajadusele ning vahetama keelt sõltuvalt vestluspartnerist, situatsioonist, eesmärgist ning teemast. Pädevustest lähtuva definitsiooni kohaselt on kakskeelne isik, kes on võimeline suhtlema kahes keeles aktiivselt (kõneldes ja kirjutades) või passiivselt (kuulates ja lugedes), siinjuures ei tähenda kakskeelsus mõlema keele võrdset valdamist, sest kahe keele pädevused võivad erineda keeleliste osaoskuste osas. (pädevustest lähtuv definitsioon on aluseks kakskeelse hariduse eesmärkidele). Kakskeelsus kui hariduslik eesmärk määratleb kakskeelsena inimese, kes on võimeline kasutama kahte keelt emakeelekõnelejatega samal või ligilähedasel tasemel sotsiokultuuriliselt sobival viisil, on omandanud vastava keelekogukonna kommunikatiivse, kognitiivse ja afektiivse pädevuse ning samastab end positiivselt mõlema keelerühmaga (Skutnabb-Kangas, 1984: 90). |
TEISE KEELE ÕPPE METOODIKA LASTEAIAS
KAKSKEELSE KIRJAOSKUSE KUJUNDAMINE VARASES EAS
|
|
|
KIRJAOSKUSE KUJUNDAMINE JA SÕNAVARA ARENDAMINE TEISES KEELES |
 |